Esimene päev. Kogunemine Kanutiaia pargis, kuulda on kellegi kiiresti hääbuvat virisemist helesinise malevasärgi teemal. Julge oletus- meessoost malevlane.
Paraad läbi linna, politseiorkester on sunnitud Maasika-Klaarikat mängima. Rongkäik lõpeb Raekoja platsil, lavalt hõigub ja ergutab Margus. Kõik see võiks meenutada kõige ilusamat osa nõukogude propagandast. Aga ei meenuta, sest pole vastavaid mälestusi.
Eero teatab muuhulgas, et iga malevarühma näo loob selle rühmajuht. Minu kõrval seisev Luua II üks kolmest juhist, noormees, kes hiljuti sõjaväes käinud, pobiseb nina alla midagi relvaõppustest ja kella kuuestest hommikujooksudest.
Pidulik osa lõppenud, läheb suurem osa linnavälistest rühmadest bussidele, meie ehk Luua I, Marjamaa, Leevaku ja Tartu saavad paaritunnise pausi- jääme ootama rongi. MIS sõidab ilmselgelt liiga kaua ja kaotab ühes sellega päikese, mis päris kindlasti hommikul veel olemas oli.
Õhtune kava näeb ette õhtusööki (kõige tähtsam?!) ja tutvumismänge. Malevlased seisavad erakordselt kitsastel palkidel rivis ja üritavad end kõigest väest nimede järgi tähestikujärjekorda seada. Rühmajuhid irvitavad. Pärast paari vähem ja rohkem pikka mängu tunduvad nimed enam-vähem selged olevat. Hommikuks ilmselt illusioon haihtub.
Illusioonidega jätkates- üks selline äärmiselt ilusast elamiskohast sai pisikese tagasilöögi seoses seinal nähtud prussakatega, üldpilt on siiski hea.
Wifit võib leida rõdu pealt. Seda ei avastanud mitte rühmajuhid, vaid malevlased. Seoses sellega- mis ajast on malevaelu kohustuslikuks osaks muutunud meeletus koguses läpakaid?
Kella kümne aegu jookseb naissugu Supermodelle vaatama. Maahõng veel tänase õhtuga ilmselt ei saabu. Küll jõuab.
K.
