Niisiis, pulmapäev. Pruutpaariks valiti Karl ja Iren, kes nägid välja mitte ilusad, vaid pigem siis (*härdinud ohe*) imelised. Rene ja Terje määrati peigmehe vanemateks, kes olid... no ütleme, keskmisest enam särtsakad ja esinesid Svetlana ja Slava nimede all. Ülejäänud tegelased loositi välja. Kogu kamp süvenes põhjalikult oma rollidesse. Näiteks külajoodikut ei seganud isegi fakt, et teda kehastavat noormeest ründas päeval nii kogemata üks neiu atsetoonipudeliga ega ka lõbusõit kiirabiautoga. Veest ja morsist jõi end purju rohkem kui üks inimene ja kõik see põhjustas igati meeldiva tohuvabohu ja pulmatralli.
Pruudirööv nägi võrdlemisi kentsakas välja, kuivõrd ühel ilusal hetkel kell õhtul võis näha röövleid rõduaknast mööda silkamas ja nende järel üsna vabatahtlikult sama tegemas pruuti. Peigmees oli õnneks neiuga piisavalt rahul, et ta ikkagi üles otsida ja tagasi tuua, et külarahvas imetleda saaks.
Kui paar lõpuks pulmasviiti sulgus, võis näha 2/3 rühmajuhtide äärmiselt küpset ja eeskujulikku käitumist ehk siis üks üritas kõrvapidi sviidi uksele liibuda (nimetatud isikul jällegi võib, aga ei pruugi olla teatavaid ühisjooni siinkirjutajaga), samas kui teine püüdis lukuauku tarvitada funktsioonis, mis originaalis ette nähtud pole. Kui peigmees tigedana uksele ilmus, võis täheldada eelpool kirjeldatud isikuid kihistades nurga taha jooksmas. Väärikuse säilimise huvides ei hakkaks siinkohal kirjeldama, kuidas need kaks pluss peigmehe vanemad pluss paar pruutneitsit küünitasid üle rõdu ääre, et sviidi aknast sisse piiluda ja lõpuks selleks otstarbeks ka taskulambid välja tõid, et iga kord üha haledamalt vahele jääda.
K.
1 comment:
Ilmselgelt oli see SMETANA, mitte svetlana. Ja TÕESTI, see tähendab hapukoort. Nii see oligi mõeldud.
Post a Comment